REISILUSTI GEEN: MIKS MÕNED INIMESED ON SÜNDINUD RÄNDURID
Leidub inimesi, kes ei tunne kunagi tungi kodust lahkuda. Nad on rahul alatiselt sünnilinna jäämisega, oma mugava diivaniga ja neid vahetult ümbritseva 360 kraadiga.
Siis oleme ülejäänud meie: inimesed, kes lihtsalt ei suuda paigal istuda, kes vaatavad unistavalt reisisaateid ja hoiavad igaks juhuks alati oma passi endaga kaasas. Kas nimetada seda reisilustiks, armastuseks reisimise vastu või tavapäraseks vanaks uudishimuks, asja olemus sellest ei muutu.
Teil on täiesti rahuldamatu maailma avastamise janu, olenemata sellest, kui palju reise või puhkusi te ette võtate.Teie jaoks on samades sihtkohtades alati midagi uut vaadata, midagi harjumuspärasest erinevat. Naudite ühepäevaseidki väljasõite, kuid saate ka aru, et ühe päevaga saab näha vaid nii palju.
Käite ka üheotsapiletiga lendudel ja sihtkohata reisidel. Sihtkohad nõuavad plaane, ja planeerimine ei ole teie jaoks. Plaanid vihjavad oma aluseks olevale eesmärgile ja teie kogemuste järgi, toob ilma eesmärgita reisimine kaasa palju rohkem põnevust.
Te olete selline olnud nii kaua, kui te ennast mäletate – mis ilmselt sai alguse teie lapsepõlve esimesest paarist Disneylandi lendamisest iga paari aasta järel. Viimaste teaduslike väidete alusel võis see saada osaks teie DNAst isegi veel varem. Nagu ühes psühholoogiablogis räägiti, saab kaassündinud reisikihku taandada ühele geenile, mis on aju dopamiini tasemega seostatava geeni DRD4 geneetiline derivaat. Mainitud geeni ennast, mis on tuvastatud kui DRD4-7R, on hakatud hellitavalt kutsuma reisilusti geeniks, kuna see enamasti korreleerub uudishimu ja rahutuse kõrgenenud tasemetega.
Tegelikkuses on aga nii, et selle geneetilise informatsiooni kandjad jagavad tavaliselt üht ühist teemat, reisiajalugu. Geen ei ole eriti levinud, tegelikult leidub seda vaid ca 20 protsendil elanikkonnast. Tuleb küll möönda, et neis maailma piirkondades, kus reisimist on minevikus julgustatud, on selle geeni esinemissagedus märksa kõrgem. Eeldades, et kõik inimeluvormid pärinevad Aafrikast, toetas 1999. aastal uuringut teinud Chaunsheng Chen eeldust, et selle geeni vorm "DRD4-7r" esineb tõenäolisemalt tänapäeva ühiskondades, kus inimesed on kauem rännanud, erinedes sellest, kust me Aafrikas kõigepealt palju tuhandeid aastaid tagasi pärinesime. "Ühesõnaga, siin, Chen vihjab, et tsivilisatsioonid, mis on Aafrikast, inimkonna teoreetilisest hällist, kaugemale hargnenud, kannavad väidetavalt tõenäolisemalt seda uudishimu ja rahutusega seotud muteerunud DRD4-7r geeni.
Neid järeldusi toetas üks teine, ajakirja National Geographic uurija David Dobbsi teostatud uuring, mis esitas põhjuse selle geeni mitte üksnes uudishimu ja rahutusega, vaid eriomaselt reisikirega seostamiseks. Dobbsi andmetel on geeni DRD4 mutatsiooni 7r tulemuseks inimesed, kes on "altimad riskima, uusi kohti, ideid, toite, suhteid, narkootikume või seksuaalse võimalusi avastama". Järgmisena teatas ta, et selle geeni kandjad "jumaldavad üldiselt liikumist, muutusi ja seiklust." Sarnaselt Chaniga seostas ka Dobbs geeni DRD4 mutatsiooni 7r inimeste rändega. Võrreldes paikse elanikkonnaga või nendega, kes on veetnud enamiku oma elust samas piirkonnas, kalduvad tänapäevagi rändrahvaste ehk aja jooksul ümber paiknevate rahvastikurühmade esindajad olema palju sagedamini 7r geeni kandjad.
Dobbs jätkab ühe veidi üle 10 aasta hiljem tehtud statistiliselt usaldusväärsema uuringu esiletoomisega, mis toetab ideed, et 7r koos ühe teise geenivariandiga (2r), "kaldub juhuslikult oodatavast sagedamini esinema, rahavastikurühmades, kelle esivanemad pärast Aafrikast välja kolimist pikemaid vahemaid rändasid."
Kogu selle info taustal on ikka veel põhjust selles "reisigeenis" kahelda, vähemalt kahtleb selles Kenneth Kidd Yale'i ülikoolist. Kiddi järgi on kõik natuke keerulisem, kui teised vihjata võivad. "Geneetika ei tööta nii," ütleb Kidd, "Keerukaid inimuuringuid lihtsalt ei saa vaid ühele geenile taandada."
Vastuseks sellele konsulteeris Dobbs teema paremaks mõistmiseks evolutsioonigeneetik Jim Noonaniga. Dobbs tsiteerib Noonanit kõige lihtsustatumas vormis, seletades, kuidas inimese uurimisvõime peitub kahe süsteemi, jäsemete ja aju funktsioonis. Noonan selgitab, kuidas igal liigil on neis kahes süsteemis erinev, unikaalne kogum hälbeid, mis tõttu neil võib olla eelsoodumus eri käitumisviisideks. Mis puutub inimestesse, on meie jäsemetes ja ajus mitmeid meid meie enimtuntud esivanematest, ahvidest eristavaid erinevusi, "nt jalad ja puusad, mis lubavad meil kõndida pikki vahemaid; targad, targad käed; ja isegi veel targem aju, mis kasvab palju aeglasemalt aga palju suuremaks kui muude ahvide aju,“ selgitab Dobbs.
Kuigi need erinevused võimaldavad meil kui liigil, olla sobivamad pikkade vahemaade taha reisimiseks ja loovamaks maade avastamiseks – on meie geneetiline struktuur veel peaaegu identne ahvide omaga, vaatamata nähtavatele erinevustele meie anatoomias.
Dobbs märgib, et need erinevused tulenevad erinevustest arenguga seotud geenide edastatud tagasisidevihjetes. Selle loogika järgi järgivad geeni 7r kandjad erinevalt tavapärase geeni DRD4 kandjatest ka arengugeneetikas veidi erinevat ajakava. Teoreetiliselt võivad need erinevused põhjustada ka veidi erinevat – või uudishimulikuma laadiga – jäsemete ja aju ehitust, mis võib olla põhjus, miks need inimesed tunnevad suuremat reisikihku. Samal ajal on kindlasti oluline käsitleda ka Huffington Posti uurija Garret LoPorto tehtud uuringut. Samal ajal, kui kõnealune mutantne geen DRD4-7r võib kanda suurt hulka positiivseid uurimise ja avastamisega seotud iseloomujooni, võib see olla seotud ka üldise neandertallasliku käitumisega.
LoPorto ütlen, et kuigi selle geneetilise variandi kandjad võivad olla "uskumatult leidlikud, avastuslikud ja loovad" ning suuremate eelsoodumusega reisilustiks, võivad nad olla ka "täiesti juhitamatud." Nii, et kuigi võite tunda tungivat soovi töölt ära tulla ja paar järgmist kuud ringi reisida, peatuge ja veenduge, et mõtlete ratsionaalselt. Kuigi nagu ma ütlesin, on ilma eelneva plaanita reisimine alati nauditavam.
Autor: Dan Scotti
Uuri ka meie pakutavaid soodsaid reise:
